Kultuuriretsept: kui vaimset heaolu toetavad kunst, kogukond ja kuuluvustunne

Mis siis, kui vaimset heaolu aitaksid toetada ka muuseumikülastus, tantsutund, raamatukogus toimuv tegevus või ühine käsitöö? Kultuuriretsept ühendab inimese tegevuste ja inimestega, mis võivad vähendada üksildust ning tugevdada kuuluvustunnet.

VATEKi korraldatud Arvamusfestivali arutelus kohtusid tervishoiu, rahvatervise, kultuuri, kohaliku tasandi ja poliitikakujundamise vaated. Ülla-Karin Nurm, Liina Lepik, Tiina Tõemets, Vanda Kristjan ja Mihkel Lees arutasid koos arutelujuhi Martin Junnaga, kas kultuuriretsept võiks toimida ka Eestis.

Kultuur kui kuuluvuse koht

Kultuuriretsepti puhul aitab tervishoiu-, sotsiaal- või kogukonnavaldkonna spetsialist inimesel leida sobiva kultuuri- või kogukonnategevuse. Ülla-Karin Nurm tutvustas Läänemere piirkonnas katsetatud mudelit, kus inimesed osalesid väikestes rühmades eri loovtegevustes. Osalejad kirjeldasid paremat meeleolu ja enesehinnangut, uusi suhteid ning väiksemat üksildust. Tähtis polnud kunstiline tulemus, vaid osalemine, turvaline õhkkond ja võimalus olla koos teistega.

Liina Lepik tõi näiteks Kumu kunstimuuseumi dementsusesõbraliku programmi „Taaskohtumised“, kus dementsusega inimesed ja nende lähedased saavad koos aega veeta, suhelda ning uusi häid mälestusi luua. Tiina Tõemets nägi kultuuriretseptis võimalust tugevdada kogukondi ja pakkuda kergesti kättesaadavat tuge. Vanda Kristjan rõhutas, et sobiv tegevus peab olema inimese jaoks olemas ka siis, kui mõni projekt lõpeb. Mihkel Lees lisas, et olemasolevad kultuuriasutused ja kogukonnategevused tuleks siduda ühtseks ning püsivaks süsteemiks.

Publik küsis: kuidas muuta hea idee päris abiks?

Publikust küsiti, kuidas vältida olukorda, kus kultuuriretsept tundub inimesele „päris abi“ asemel teisejärgulise soovitusena. Arutelus leiti, et pelgast lausest „mine mõnda ringi“ ei piisa. Vaja on koordinaatorit, kes kuulab inimese soove, aitab valida sobiva tegevuse ja küsib hiljem, kuidas läks. Kultuuriretsept peab olema vabatahtlik ja inimesekeskne. See võib toetada ennetust ja taastumist, kuid ei asenda vajaduspõhist ravi ega muud professionaalset abi.

Samuti tunti huvi juhendajate ettevalmistuse ja tegevuste kvaliteedi vastu. Arutelus rõhutati, et juhendajad vajavad koolitust ja teadlikkust, et luua turvaline ning hinnanguvaba keskkond. Keskmes ei peaks olema kunstiline tulemus, vaid osalemine, eneseväljendus ja koos tegutsemine. Väiksemate kohtade puhul küsiti, mida teha siis, kui läheduses pole suurt muuseumi või valikuid on vähe. Vastustes toodi esile raamatukogud, väikemuuseumid, olemasolevad huviringid ja naaberomavalitsuste tegevused. Publikust jagati ka kogemusi, kuidas tants ja teised loovtegevused on toetanud inimesi emotsionaalselt keerulistel aegadel.

Eesti ei alusta tühjalt lehelt

Eestis on juba palju, millele kultuuriretsepti mõtet rajada: raamatukogud, kultuurimajad, muuseumid, huviringid, tantsustuudiod ja aktiivsed kogukonnad. Arutelust jäi siiski kõlama mitu küsimust, millele ei ole veel üht kindlat vastust. Kas kultuuriretsepti jaoks on vaja eraldi programme või saaks paremini kasutada juba toimivaid tegevusi? Kes aitaks inimesel leida just talle sobiva võimaluse, toetaks esimese sammu tegemist ja küsiks hiljem tagasisidet? Samuti vajavad arutamist juhendajate ettevalmistus, tegevuste kvaliteet, võimaluste kättesaadavus väiksemates kohtades ning programmide püsimine pärast projektirahastuse lõppu. Lahtiseks jäi seegi, kuidas jagada vastutust tervishoiu, kohalike omavalitsuste, kultuuriasutuste ja kogukondade vahel. Seega ei ole küsimus ainult uue süsteemi loomises, vaid selles, kuidas olemasolevad võimalused inimese vajadustest lähtudes paremini kokku tuua. Arutelu näitas, et huvi ja valmisolek koostööks on olemas – nüüd on põhjust vestlust jätkata ning koos Eesti oludesse sobivaid lahendusi otsida.

Aitäh!

Suur aitäh Ülla-Karin Nurmele, Liina Lepikule, Tiina Tõemetsale, Vanda Kristjanile, Mihkel Leesile ja arutelujuhile Martin Junnale. Aitäh ka kõigile küsijatele, oma kogemuste jagajatele ning Arvamusfestivali kuulajatele, kes aitasid arutelu sisukaks ja elavaks muuta!