Poliitikute vestlusring tõi fookusesse ennetuse, noored ja rahastuse

VATEKi üldkoosoleku raames toimus poliitikute vestlusring, mille keskmes oli küsimus, kuidas muuta vaimne tervis Eestis senisest süsteemsemaks, valdkonnaülesemaks ja paremini rahastatud poliitikavaldkonnaks. Arutelu juhtis ajakirjanik Tuuli Jõesaar ning vestluses osalesid seitsme erakonna esindajad: Anneli Kannus, Evelin Poolamets, Hanah Lahe, Merle Raun, Monika Haukanõmm, Riina Solman ja Tanel Kiik.

Vestluse lähtekohaks oli VATEKi poliitikasoovituste keskne mõte: vaimne tervis ei ole ainult tervishoiu küsimus, vaid puudutab Eesti majandust, julgeolekut, haridust, sotsiaalvaldkonda, kogukondi ja inimeste igapäevast toimetulekut. Arutelu algas laiemast ühiskondlikust kontekstist: sõjahirmust, järjestikustest kriisidest, ebakindlusest ning sellest, kuidas need mõjutavad inimeste vaimset vastupidavust. Osalejate vastustest jäi kõlama, et hirmu ja ebakindlust aitavad tasakaalustada tegutsemine, valmisolek, kogukonnatunnetus ja usaldus toimivate süsteemide vastu.

Kõige enam keskenduti sellele, kuidas tagada vaimse tervise valdkonnale pikaajaline ja stabiilne rahastus. Osalejate vahel oli selge ühisosa selles, et vaimse tervise valdkond vajab lisaraha ning projektipõhine rahastus ei taga ei teenuste järjepidevust ega spetsialistide kindlustunnet. Samal ajal arutleti selle üle, kas rahastust peaks siduma konkreetse protsendiga SKP-st või riigieelarvest. Osa osalejaid nägi kindlas protsendis võimalust anda valdkonnale riigikaitsega sarnane poliitiline prioriteetsus ja kindlustunne. Rõhutati, et vaimne tervis on horisontaalne teema ning raha peab liikuma mitme valdkonna kaudu: tervishoidu, haridusse, sotsiaalvaldkonda, liikumise ja huvitegevuse toetusse, kohalikesse omavalitsustesse ning ennetusse.

Oluliseks märksõnaks kujunes ennetus. Korduvalt rõhutati, et vaimse tervise probleemidega tegelemine alles siis, kui need on juba süvenenud, on nii inimlikult kui ka majanduslikult kallim. Ennetus peaks algama koolist, lasteaiast, kogukonnast ja esmatasandilt ning olema seotud ka liikumise, une, toitumise, sotsiaalsete oskuste, perede toetamise ja digikeskkonna mõjudega. Arutelus toodi välja, et mõnikord võivad väiksemad, hästi sihitud investeeringud anda suure mõju, näiteks koolikeskkonna, liikumisvõimaluste või tugivõrgustike tugevdamise kaudu.

Noorte vaimne tervis oli vestluse üks keskseid teemasid. Räägiti koolide rollist, tugispetsialistide puudusest, nutiseadmete ja sotsiaalmeedia mõjust, noorte ärevusest ning sellest, et tänapäeva noored puutuvad ekraanide kaudu pidevalt kokku üleilmsete kriisidega. Noorte vaimset tervist ei saa vaadata eraldi kodust, koolist, ühiskondlikest hoiakutest ega digikeskkonnast. Noored vajavad oskust oma vaimset tervist hoida, aga sama palju vajavad tuge lapsevanemad, õpetajad ja teised täiskasvanud, kes noorte ümber süsteemi kujundavad.

Mitu osalejat rõhutas, et vaimse tervise abi ei saa toetuda ainult kliinilistele spetsialistidele. Vajalik on tugevam esmatasand, kus perearstide ja -õdede kõrval oleksid paremini kättesaadavad vaimse tervise spetsialistid ning kus koolid, kohalikud omavalitsused, sotsiaal- ja tervishoiusüsteem suudaksid teha sisulist koostööd. Arutelus kõlas ka vajadus kaardistada olemasolevad teenused ja rahastus, hinnata nende mõju ning lõpetada tegevused, mis ei anna tulemust. Samal ajal rõhutati, et teenuste kvaliteedi ja inimeste turvatunde jaoks on vaja suuremat mõiste- ja õigusselgust: inimene peab aru saama, kellelt ta abi saab ja millistele professionaalsetele nõuetele teenusepakkuja vastab.

Kohalike omavalitsuste rollist rääkides toodi välja, et suur osa vaimse tervise toetamisest toimub just rohujuuretasandil, kuid omavalitsustele antakse sageli ülesandeid ilma piisava rahastuseta. Näidetena nimetati laste ja noorte vaimse tervise teenuseid, erivajadusega laste ja nende perede tuge, erihoolekannet ning koolide tugiteenuseid. Arutelust jäi kõlama, et riik ei saa delegeerida vastutust omavalitsustele ilma vajalike vahenditeta.

Vestluse lõpus paluti osalejatel sõnastada konkreetseid lubadusi või prioriteete. Kõlama jäid ettepanekud suurendada vaimse tervise rahastust, tugevdada esmatasandi abi, vähendada projektipõhisust, panustada ennetusse, toetada peresid ja lapsevanemaid, piirata koolides nutitelefonide kasutamist, tagada koolides tugispetsialistide kättesaadavus, siduda tervise toetamine terviklikumaks „terviseretseptiks“ ning käsitleda vaimset tervist läbivalt kõigis poliitikavaldkondades. Samuti rõhutati vajadust kaardistada koos valdkonnaga senised teenused ja rahastus, et otsustada, kuhu lisaraha kõige mõjusamalt suunata.

Kokkuvõttes näitas vestlus, et erakondade vahel on vaimse tervise teemal märkimisväärne ühisosa: vajadus süsteemsema juhtimise, stabiilsema rahastuse, tugevama ennetuse ja valdkondadeülese koostöö järele. Erinevused ilmnesid pigem selles, kuidas täpselt rahastust korraldada ning milliste meetmetega edasi liikuda. VATEKi jaoks oli oluline sõnum, et poliitikud tunnistavad vaimse tervise valdkonna tähtsust ning näevad vajadust viia teema valimisprogrammidesse, koalitsioonilepingutesse, tegevuskavadesse ja riigieelarve otsustesse.

Tallinn, 15. mai 2026